Niisiis, nüüd, kui sissejuhatus on tehtud, siis peaksin ma vist oma päevast kirjutama. Käib see nii, eks? See on see igav pikk jutt, kus ma kronoloogilises järjekorras kirjutan, mida ma hommikuks sõin(võileiba ja smuutit, nagu igal faking argipäeva hommikul), mis kell ma sital käisin, mis ma sellest tänavatel olevast lume-autorehvi-pori sitast arvan(igal juhul etem kui miinuskraadid, kõik kes teisiti arvavad, võivad putsi käia), miks ma koolis ei käinud ja miks kuradi pärast ma täna niipalju peeretan.
Jah, mul on suht pask olla. Magama sain heal juhul viiest hommikul, öösel und ei tulnud, seega tegin "meie-vaadet-inimkonnale-muutvat-arvutimängu", ehk siis "Tappy Turd", Flappy Birdsi odav koopia, ainult etem. Miks peaksid sa tahtma mingi linnuga postide vahelt läbi lennata? Putsi kas sa postidest mööda ei oska lennata vä? Debiilik. Aga kuna ma ise olen ka paras debiil, peale selle veel laisk debiil, siis programmeerimist ma õppida ei viitsi (praegu) ja teen mängu Game-Makeris, seega onlainis mängida ei saa, kui see asi peakski kunagi valmis saama, siis läheb exe kuhugi üles ja kellel on tunne, et ta tahab junniga kanalistasioonis postide vahelt läbi surfida, siis minugipoolest - palun tõmba alla ja mängi. Olgu sul lõbus, sa haige huumorimeelega inimene, kes sellist mängu üldse mängiks. Tõsiselt, mis sul viga on?
Jah, see läks pikaks ja see polnud veel mu päeva alguski, vaid eelmise lõpp. Igatahes, ärkasin ma millalgi 7-ajal. loivasin voodist välja ennast, sõina ära võileiva ja jõin ära smuuti, mille ema mulle teinud oli. Jah, mu ema teeb mulle hommikusööki. Aitäh sulle selle eest, kui sina seda ei teeks, ei teeks seda keegi. Võileib söödud, smuuti joodud, viskasin ma sinnasamma elutoadiivanile tuttu. Igahommikune rutiin. Kui aeg on riided selga panna ja auto poole liikuda, lähen mina juukseid kammima. Ja hambaid pesema. Ja kusele. Igal hommikul, õnneks on see ajavaru sisse arvestatud, seega hiljaks ma üldjuhul ei jää. Edasi, tagi selga, müts pähe ja autosse tuttu. Miks autosse? Miks sa bussiga ei sõida? Laisk oled vä? Eladki niimoodi oma ema kulul vä? Jah. Koolist elan äkki ~40km kaugusel ja kuna vend käib ka linnas koolis, siis tundub niimoodi mõistlikum. Ei tea, kui vaja, saaksin ka bussiga käidud. Mis seal ikka. Aga täna on eriline päev, täna ma kooli ei lähe. Või noh, mis eriline, kolmas päev juba koolist puududa, lihtsalt, eelnevad kaks päeva olen ma kodus vegeteerinud. Haige olen, köhin, nohu on ja ülepldiselt pask olla. Ei, täna ma kooli ei lähe, aga ometi olen ma tallinna poole teel. Kui ma autos ärkan, oleme me ksklinna lastehaigla juures bensukas(Seitse on äkki nimi, ei tea, logo on vist miskitsorti roheline ja punane), mind pekstakse autost välja ja lastehaiglasse ma lähengi. Neuroloogi juurde, pea valutab viimasel ajal. Targemaks ma seal väga ei saanud.
Edasi siis ema juurde. Viieminutiline jalutuskäik ja juba paistabki Swedbanki suur kontoritejamaeiteamilleveelkompleks, ema laseb mind uksest sisse, liftiga kuuendale ja kööki diivanile. Seal ma istusin päris mitu tundi, näppisin telefoni ja ka muid vajalikke asju. Jõin seal umbes poolteist tassi kohvi ära jne. Rääkisin Facebookis mannuga. Ma ei mäleta millest. Avastasin endale ZA/UM-i. Jah, Kender ja Kurvitz ei olegi nii jubedad inimesed. Sealsed arvustused-tekstid-debiilsus on vähemalt minu jaoks küllaltki kaasahharavad, loetavad ja isegi mingil määral harivad. yes, i had my giggles, m8. Umbes kahe ajal liikusin ma välja, sõidutundi oli vaja jõuda, liikusin bussipeatuse poole, tegin suitsu, rääkisin Mannuga jne. Bussis olles läks meil mannuga jutt kodutute peale ja kuna ma parajasti lugesin Trubetskyst artiklit, siis loogiline järg meie kodututeteemale oli anarhism. Artlesime selle võimalikkusest ja võimatusest(peamiselt siiski võimatusest) ning kui bussi kõlaritest kostus juba tuttav naisehääl juba tuttavate sõnadega "Kadaka selver" jätsin ma Mannuga ajutiselt hüvasti ning läksin linnaliiklust ohustama.
Sõidutunni teemaks olid ringteed. Väga halvasti ei läinudki, kuigi olin veidike rohkem hajevil kui tavaliselt, aga olen ka palju hullemate asjadega juba jõudnud hakkama saada, kui vasakule kaldumine(ei, ma ei ole ühtegi liiklusõnnetust korraldanud. veel). Peale sõidutundi viis mind buss number 16 tagasi liivalaiale ja sealt juba koju.
Siin ma nüüd siis olen, räägin siiamaani Mannuga juttu(tavaliselt ma temaga päevas niipalju ei räägi, täna polegi väga kellegi teisega suhelnud. okei, Kataga rääkisime natuke tõsist, natuke vähem-tõsist ja natuke üldse-mitte-tõsist juttu, Ukuga sai paar sõna vahetatud ja emaga räägitud. aga ausaltöeldes polegi mingit erilist vajadust suhelda täna. vähe maganud n shit, keegi rääkima hakkab, siis midagi ära ei hammusta, aga endal erilist tuhinat kellelegi kirjutada ei ole. ja Mannu nimi käib siit selle pärast nii palju läbi, et tema on otsene põhjus miks ma siin praegu kirjutan. sulgkinni. ). Varsti teen ilmselt oma soon-to-be-legendaarne-mängu edasi, millalgi käin söömas ja siis vaatab mis edasi. Võibolla näpin kitarri.
Jupp meie vestlusest Mannuga(jah ma tean, et ma olen erakordselt lihtsa maailmavaatega ja kogu see jutt on lihtsustatud, yada-yada-yada. ära loe kui vastu hakkab, keegi ei sunni sind lugema):
"Nii see on... Anarhism ei toimi, ei saagi kunagi täies mahus toimima, inimlik faktor keerab asja putsi - lollid tapavad üksteisest maha, keegi on targematest targem ja tõuseb liidriks, diktatuur, mässud, revolutsioonid, demokraatia tõus ja langus, uued äärmusliikumised, demokraatia täielik mandumine"
Ja kuna olen märganud, et blogipostitused sisaldavad üldjuhul pilte ning täna ma pilte ei teinud, siis lõpetuseks üks pilt kuskilt detsembri keskpaigast, kus ma külma õllega oma kotte jahutan:
See on vist kõik. Tänaseks. Eks vaatab, kas ma seda asja regulaarselt täitma hakkan. Esialgu ilmselt mitte, ainult siis, kui mõni tuline-hark-käes-ähvardades-seda-mulle-perse-pista mind ei motiveeri. Aitäh lugemast.
EDIT: Läksin sööma ja sattusin Šotši(Sotši? Sochi?) Olümpiamängude avatseremooniale peale. Enne, kui jutuks tuli, arvasin, et ei viitsi vaadata. Aga no mine munni kui huvitav see oli. Nagu tõsiselt, ma ei saa aru, mida need inimesed tarbinud olid, et selline asi kokku pandi, aga ma kujutan ette, et seentel trippimine võiks umbes selline välja näha. Teemaks oli seal Venemaa ajalugu, aegade algusest(päris algus jäi mul nägemata) kuni tänapäevani välja. Tehnilised lahendused olid lihtsalt üliägedad, projektorid ja ma ei tea mis asjad, bägagi sürr tunne oli seda vaadates, tantsijad olid tasemel, ainult ballett jäi minu jaoks igavaks. Aga noh, mis seal ikka, igaühele oma, mõnele kindlasti meeldis, mulle lihtsalt ballett ei istu. 20. sajandi kujutamine oli muidugi vägagi lihtsustatud, aga see on arusaadav. Kes tahakski sellisel sündmusel kujutada Lenini kordasaaadetud massimõrvu, suuri sõdu, mis sel ajal toimusid. Igatahes mulle väga meeldis, poleks arvanud.
No comments:
Post a Comment