Elas kord üks kirjanik. Ta oli tuntud ning rahaga tal probleeme polnud. Oli ainult üks viga - ta oli erakordselt sitt kirjanik. Ise ta muidugi seda ei teadnud. Ega keegi väga ei teadnud. Ühel sügiseselt vihmasel õhtupoolikul see aga muutus.
Väljas oli juba pime. Kirjanik istus oma küllaltki väikeses ent maitsekalt hubases magamistoas, ees kumamas arvutiekraan. Tal oli vaja valmis saada oma järgmine kirjatükk ent tal ei tulnud ühtegi ideed. Mitte üht ainsat sitta ideed. Niisiis, otsustas ta lugeda esimest korda oma elu jooksul läbi mõni oma varasem kirjutis. See algas nii: "Elas kord üks kirjanik. Ta oli tuntud ning rahaga tal probleeme polnud. Oli ainult üks viga - ta oli erakordselt sitt kirjanik. Ise ta muidugi seda ei teadnud. Ega keegi väga ei teadnud. Ühel sügiseselt vihmasel õhtupoolikul see aga muutus." Ta vaatas hämmeldunult seda lugu. Luges selle mitu korda läbi. Ta ei suutnud uskuda, et keegi saadaks sellist sitta kirjutada. Ometi oli keegi selle kirjutanud ja see keegi oli tema. Ta avas sahtli ning võttis sealt revolvri. Laetuli peegeldus selle külmalt läikivalt terasest torult. Kirjanik laadis revolvri ja pani püstoli toru endale suhu.
Nüüdseks on see kirjanik surnud. Kas tappis ta sel samal vajutus revolvri päästikule, kopsuvähk või mõni ammune vaenlane, see jäägu lugeja otsustada, sest et ometi ei saa kirjanik kogu lugeja kujutlusvõimet röövida.
No comments:
Post a Comment