Mõeldes Pedele

Reedetud

Arvasin, et teadsin sind, 

Ilmselt teadsingi 

Et oled tõeline sa, 

Ilmselt olidki 

Kuid kätte jõudnud tasumisetund

Ja hind - 

Mis maksad sa ja maksan ma 

On liig kõrge, 

Et see kunagi saaks tasutud. 

Nüüd olen ma, kuid pole sind, 

Võibolla paremgi nii. 

Kuid hinges siiski, 

Tühjus. 

See koht mu hinges, kus pesitsesid sa 

See pind

Ma tunnen - sealt puudu miski 

Su hingesoojus, 

Sinu hool ning kõik mis oli hea. 

Reedetult ma tunnen end, 

Kuid aru sinust saan. 

Veel noor ja rumal oled 

Ei tea sa mis on hea. 

Ma siiski loodan, et ükskord mõistad, 

Et lend 

Millega läksid, seda väärt ei ole, 

Tuled tagasi 

Ja rind meil koos veel rõõmust hõiskab.

Türa ärge karjuge...

...mul on pohmakas. Pole üldse hea olla, seega, lapsed, ärge tarbige alkoholi, hommikul on paha olla.

Niisiis, eile oli Wilfi sünnipäev. Ma polnud päris mõnda aega joonud ja sealt tuligi siis otsus ennast Wilfi sünnipäeval täitsa pilpaks ära tõmmata. Ei tea kas tulemust nüüd just rahuldavaks saab pidada, õhtust on kõigest ~tund aega kadunud, aga noh, tegelikult oli õhtu väga lahe - tutvusin mitmete uute inimestaga, kelle nimedest hetkel meelde jäänud ainult Stina, Artur ja Siki.

Igatahes, kuskil kuuest jõudsin tallinna ning pidin veel miski pool tundi passima enne, kui Wilf kesklinna jõudis. Läksime tema poole - mina, Margus, Wilf ja Wilfi endine klassivend, kelle nime ma ei mäleta(andke andeks, mu mälu, eriti nimedemälu veab mind pidevalt alt). Õhtu  sai suhteliselt, khm, halvamaigulise alguse, mingi hetk tuli trolli peale MunnPoll ja viis marguse minema - tal, nimelt, pole rohelist kaarti. Nojah, margus pidi maha minema siis seal Muponautidega rääkima, me sõitsime edasi. Kui meie peatus tuli, siis jäi Wilf oma kettidega trolliistme külge kinni. See oli päris koomiline vaatepilt, me Wilfi klassivennaga jõudsime trollist välja, ja siis läksid uksed kinni, Wilf hakkas lõugama, karjus avage eesti, vene ja inglise keeles. Muidugi, ega niimoodi alanud õhtu tavaliselt head pidu ei too, aga well, seekord oli erand vist. Sünnipäevalapse poole jõudnud, tegin ma kohe kuskilt laualt leitud selkupilku lahti, see läks päris kiiresti alla, siis tuli teine, käisime poes, tõime õllet juurde jaa ega ma täpselt ei teag mitu ma ära jõin. Mingi  hetk hakkasime margusega viina jooma, ja mis oleks viina kõrvale parem, kui üks kartulisalat? Jaa sealtmaalt tõmbab kõik uduseks ära, räige uni tuli peale, aga päris magama ma vist ei jäänud. Enne 12 peksti meid välja ja liikusime woodstocki, seal istusin mina ja mõned mittenõrgad hommikuni. varastasin Ireni õlust lonkse ja rääkisin (põhiliselt Stinaga) juttu. Mängisime flappy birdi. Stina ei saanudki oma 11 kätte :c. Kurp. Kui Woodstock kinni pandi, saatsin ta läbi vanalinna balti jaama ja sõitsin isegi trollige kaasa veits aega, sest et mul endal oli bussini natuke alla tunni. ja ei viitsind üksi väljas külmetada. Koju jõudsin ma miski poole üheksa aeg hommikul äkki - purjus, väsinud ja külmunud. Voodi pole vist kunagi ni pehme tundunud. Aga nüüd on mul kõht tühi ja tunne on üleüldises plaanis suht karvane tahaks nagu... mitte olla? But yeah, iga pohmakas läheb ükskord üle. Ja selle positiivse noodiga täna lõpetangi, tänan mittelugemast - keegi ei loe ju seda blogi. Mitte et ma seda väga entusiastlikult laiali jagaksin ka muidugi. Ei tea, poxui.

Ilusat kommertspüha teile!

Et te saakside palju magusat, mingeid karvaseid karude imitatsioone ja lilli. Edu diabeedikuks pürgimisel! Ja muidugi, oktoobris sündinud lapsed, mõelge sellele, et küllaltki tõenäoline on, et teie eostamine toimus mitmeid-mitmeid (täpsemalt sinu vanus) aastaid tagasi. Ja tehke aga oktoobrilapsi juurde!

Niisiis, üleeile sain lõpuks "Garpi maaima" loetud. No on hea raamat, mulle tõsiselt meeldis. Lugemine võttis omajagu aega - raamat oli küllaltki paks. Eile sain siis selle raamtu põhjal tehtud filmi vaadatud. Midagi nii sitta pole ammu näinud, film oli muidugi vana ka - '84 tehtud vist, kuid siiski - filmis oli tehtud väga palju üldistusi võrreldes raamatuga ning need üldistused olid liiga üldistavad. Mitmed tähtsad kohad oli filmist välja jäetud ja muudetud. Siiski vaatasin selle hambaid krigistades lõpuni, raamatut mittelugenuna võiks see film isegi keskpäraselt vaadatav olla, kuid peale raamatu lugemist tundub see film nagu hunnik sitta.

Täna on siis sõbrapäev. Või valentinipäev... Keda kotib? Miks on vaja sõprade jaoks erldi päev teha, üleüldises plaanis võiks nagu sõpradele olla olemas iga päev, muidugi saan ma aru, et kõigi jaoks pidevalt olemas olla võib osutuda keeruliseks, kuid siiski, mingi rõvedalt punane(mitte, et mul midagi punase värvi vastu oleks, tegelt päris ilu värv) ja südameid täis päev. Ja loomulikult teenivad sellest kõige rohkem miskisugused ärimehed, kes sulle šokolaadi, karvaseid karusid ja südameid müüvad, et siis saaks need oma sõpradele kinkida. Mjah, mis seal ikka...

Täna vist väga midagi erilist iseenesest ei juhtunud. Kool-kodu n shit, solarisest käisin läbi, et emale karp trühvleid osta sõbrapäevaks, talle läheb see päev korda. Ja ema tõi karbi raffaellosid mulle. Mjah, miks ka mitte, raffaellode vatu pole mul kunagi midagi. Nüüd siis kodus n shit, sain om uue videokaardi välja valitud - Asuse GTX680 DirectCU II. Niisiis, arvatavasti esmaspäevast tagasi lauaarvutis ja siis juba kõike maksgraafika peal mängimas, ei jõua ära oodata. Saab TESO Beta ära proovitud ning DayZ max graafika peale lükata. Arvutikastis pidin selle kaardi jaoks veits muudatusi tegema - kaart on ikka päris suur - umbes 30cm pikkuselt. Jah, sellega vist lõpetan, kui kedagi üldse mu mõttetu päev huvitab. Ilmselt mitte, kuna sellel kohal hetkel lugejaid väga ei ole, aga eks ma esialgu vist kirjutangi seda kõike siin pigem enda jaoks.

Igatahes, andestage mulle kõik mu typod - kuna lauakas hetkel ei tööta, pean venna macbookiga leppima ja no ei suuda selle klaviatuuriga ilma vigadeta kirjutada.

Also, sellel tšikil on hea hääl, üleüldse avastasin ma täna, et roxette on päris hea.

Lugu sitast kirjanikust

Elas kord üks kirjanik. Ta oli tuntud ning rahaga tal probleeme polnud. Oli ainult üks viga - ta oli erakordselt sitt kirjanik. Ise ta muidugi seda ei teadnud. Ega keegi väga ei teadnud. Ühel sügiseselt vihmasel õhtupoolikul see aga muutus.

Väljas oli juba pime. Kirjanik istus oma küllaltki väikeses ent maitsekalt hubases magamistoas, ees kumamas arvutiekraan. Tal oli vaja valmis saada oma järgmine kirjatükk ent tal ei tulnud ühtegi ideed. Mitte üht ainsat sitta ideed. Niisiis, otsustas ta lugeda esimest korda oma elu jooksul läbi mõni oma varasem kirjutis. See algas nii: "Elas kord üks kirjanik. Ta oli tuntud ning rahaga tal probleeme polnud. Oli ainult üks viga - ta oli erakordselt sitt kirjanik. Ise ta muidugi seda ei teadnud. Ega keegi väga ei teadnud. Ühel sügiseselt vihmasel õhtupoolikul see aga muutus." Ta vaatas hämmeldunult seda lugu. Luges selle mitu korda läbi. Ta ei suutnud uskuda, et keegi saadaks sellist sitta kirjutada. Ometi oli keegi selle kirjutanud ja see keegi oli tema. Ta avas sahtli ning võttis sealt revolvri. Laetuli peegeldus selle külmalt läikivalt terasest torult. Kirjanik laadis revolvri ja pani püstoli toru endale suhu.


Nüüdseks on see kirjanik surnud. Kas tappis ta sel samal vajutus revolvri päästikule, kopsuvähk või mõni ammune vaenlane, see jäägu lugeja otsustada, sest et ometi ei saa kirjanik kogu lugeja kujutlusvõimet röövida.

No nüüd on ikka täitsa putsis...

... mu videokaart ütles lõplikult üles. Surmise märke hakkas ta näitama natuke alla aasta tagasi. Aga nüüd on ta läinud. Just siis kui ma TESO Beta tõmmatud sain. Jõudsin selle isegi tööle panna - login queue oli üle 40 minuti ja kuskil 3. Ootamise minutil ta pildi kotti viskas. GG. Putsis. Minge kõik vittu. Eks vaatab, mis saab, see ilmselt lükkab mu plaani elektrikitarr osta taaskordselt edasi. Seega, Tappy Turd oli viimased kaks päeva põhiteema olnud, nüüd lükkub selle valmimine kaugesse tulevikku ja jääb üleüldiselt kahtluse alla. Ega mulle väga vahet ei olegi, kas ma ta valmis saan - mulle meeldib teda teha, tulemus polegi niivõrd oluline.

Millega ma siis üldse hetkel tegelen? Tahaks öelda, et õpin kunsti järeltööks - töö toimumise ajal ma puudusin, esimesele järeltööle ei läinud, sain õpetajalt teise võimaluse ja jäin spikerdamisega vahele. Ja nüüd ta annab mulle uue võimaluse? Ma ei saa aru, mis tal viga on. Mina tema asemel endale uut võimalust ei annaks. Tegelikult on see temast vägagi ootamatu - ta on täielik führer. Muidugi, selle kooliaasta alguseks oli ta endale uue perekonnanime hankinud võimalik, et see on teda pehmemaks teinud. Ei tea, mulle ta igatahes ei meeldi - aga ei, ma loen. "Garpi maailm" John Irvingult. Siiamaani meeldib, hästi kirjutatud, kaasahaarav ja huvitavate tegelastega. Ja oi mis tegevustikuga. Autori huumorimeel on suurepärane, raamatu tegevustik ja tegelased on kohati haiglased, aga see on üks põhiline faktor, mis selle raamatu heaks teeb. Aitäh, Rainer, et mulle seda raamatut mainisid. Järgmisena võtan ilmselt Püha ja õudsa lõhna ette. Eks näeb. Praeguseks ma ilmselt lõpetan siis. Minge kõik vittu.

Tervist, blogimaailm...

...ma tegelikult ei tea blogimisest midagi. Olen mõned korrad tuttavate blogide otsa sattunud, jah, oli põnev lugemine, aga siiski, mitte midagi hädavajalikku. Nüüd siis tuleb keegi Mannu kuskilt Paldiskist ja arvab, et ma peaks blogi tegema. krdi blogisõltlane, mine ravile. Aga tead mis? Ma teengi blogi! Lihtsalt selleks, et sa oma päevase blogidoosi kätte saaksid. Et sa ei peaks minema tänavale inimesi noaga ähvardama, et nende blogiaadressid kätte saada. Jah, sõltlased on ohtlikud nii endale kui teistele.

Niisiis, nüüd, kui sissejuhatus on tehtud, siis peaksin ma vist oma päevast kirjutama. Käib see nii, eks? See on see igav pikk jutt, kus ma kronoloogilises järjekorras kirjutan, mida ma hommikuks sõin(võileiba ja smuutit, nagu igal faking argipäeva hommikul), mis kell ma sital käisin, mis ma sellest tänavatel olevast lume-autorehvi-pori sitast arvan(igal juhul etem kui miinuskraadid, kõik kes teisiti arvavad, võivad putsi käia), miks ma koolis ei käinud ja miks kuradi pärast ma täna niipalju peeretan.

Jah, mul on suht pask olla. Magama sain heal juhul viiest hommikul, öösel und ei tulnud, seega tegin "meie-vaadet-inimkonnale-muutvat-arvutimängu", ehk siis "Tappy Turd", Flappy Birdsi odav koopia, ainult etem. Miks peaksid sa tahtma mingi linnuga postide vahelt läbi lennata? Putsi kas sa postidest mööda ei oska lennata vä? Debiilik. Aga kuna ma ise olen ka paras debiil, peale selle veel laisk debiil, siis programmeerimist ma õppida ei viitsi (praegu) ja teen mängu Game-Makeris, seega onlainis mängida ei saa, kui see asi peakski kunagi valmis saama, siis läheb exe kuhugi üles ja kellel on tunne, et ta tahab junniga kanalistasioonis postide vahelt läbi surfida, siis minugipoolest - palun tõmba alla ja mängi. Olgu sul lõbus, sa haige huumorimeelega inimene, kes sellist mängu üldse mängiks. Tõsiselt, mis sul viga on?

Jah, see läks pikaks ja see polnud veel mu päeva alguski, vaid eelmise lõpp. Igatahes, ärkasin ma millalgi 7-ajal. loivasin voodist välja ennast, sõina ära võileiva ja jõin ära smuuti, mille ema mulle teinud oli. Jah, mu ema teeb mulle hommikusööki. Aitäh sulle selle eest, kui sina seda ei teeks, ei teeks seda keegi. Võileib söödud, smuuti joodud, viskasin ma sinnasamma elutoadiivanile tuttu. Igahommikune rutiin. Kui aeg on riided selga panna ja auto poole liikuda, lähen mina juukseid kammima. Ja hambaid pesema. Ja kusele. Igal hommikul, õnneks on see ajavaru sisse arvestatud, seega hiljaks ma üldjuhul ei jää. Edasi, tagi selga, müts pähe ja autosse tuttu. Miks autosse? Miks sa bussiga ei sõida? Laisk oled vä? Eladki niimoodi oma ema kulul vä? Jah. Koolist elan äkki ~40km kaugusel ja kuna vend käib ka linnas koolis, siis tundub niimoodi mõistlikum. Ei tea, kui vaja, saaksin ka bussiga käidud. Mis seal ikka. Aga täna on eriline päev, täna ma kooli ei lähe. Või noh, mis eriline, kolmas päev juba koolist puududa, lihtsalt, eelnevad kaks päeva olen ma kodus vegeteerinud. Haige olen, köhin, nohu on ja ülepldiselt pask olla. Ei, täna ma kooli ei lähe, aga ometi olen ma tallinna poole teel. Kui ma autos ärkan, oleme me ksklinna lastehaigla juures bensukas(Seitse on äkki nimi, ei tea, logo on vist miskitsorti roheline ja punane), mind pekstakse autost välja ja lastehaiglasse ma lähengi. Neuroloogi juurde, pea valutab viimasel ajal. Targemaks ma seal väga ei saanud.

Edasi siis ema juurde. Viieminutiline jalutuskäik ja juba paistabki Swedbanki suur kontoritejamaeiteamilleveelkompleks, ema laseb mind uksest sisse, liftiga kuuendale ja kööki diivanile. Seal ma istusin päris mitu tundi, näppisin telefoni ja ka muid vajalikke asju. Jõin seal umbes poolteist tassi kohvi ära jne. Rääkisin Facebookis mannuga. Ma ei mäleta millest. Avastasin endale ZA/UM-i. Jah, Kender ja Kurvitz ei olegi nii jubedad inimesed. Sealsed arvustused-tekstid-debiilsus on vähemalt minu jaoks küllaltki kaasahharavad, loetavad ja isegi mingil määral harivad. yes, i had my giggles, m8. Umbes kahe ajal liikusin ma välja, sõidutundi oli vaja jõuda, liikusin bussipeatuse poole, tegin suitsu, rääkisin Mannuga jne. Bussis olles läks meil mannuga jutt kodutute peale ja kuna ma parajasti lugesin Trubetskyst artiklit, siis loogiline järg meie kodututeteemale oli anarhism. Artlesime selle võimalikkusest ja võimatusest(peamiselt siiski võimatusest) ning kui bussi kõlaritest kostus juba tuttav naisehääl juba tuttavate sõnadega "Kadaka selver" jätsin ma Mannuga ajutiselt hüvasti ning läksin linnaliiklust ohustama.

Sõidutunni teemaks olid ringteed. Väga halvasti ei läinudki, kuigi olin veidike rohkem hajevil kui tavaliselt, aga olen ka palju hullemate asjadega juba jõudnud hakkama saada, kui vasakule kaldumine(ei, ma ei ole ühtegi liiklusõnnetust korraldanud. veel). Peale sõidutundi viis mind buss number 16 tagasi liivalaiale ja sealt juba koju. 

Siin ma nüüd siis olen, räägin siiamaani Mannuga juttu(tavaliselt ma temaga päevas niipalju ei räägi, täna polegi väga kellegi teisega suhelnud. okei, Kataga rääkisime natuke tõsist, natuke vähem-tõsist ja natuke üldse-mitte-tõsist juttu, Ukuga sai paar sõna vahetatud ja emaga räägitud. aga ausaltöeldes polegi mingit erilist vajadust suhelda täna. vähe maganud n shit, keegi rääkima hakkab, siis midagi ära ei hammusta, aga endal erilist tuhinat kellelegi kirjutada ei ole. ja Mannu nimi käib siit selle pärast nii palju läbi, et tema on otsene põhjus miks ma siin praegu kirjutan. sulgkinni.     ). Varsti teen ilmselt oma soon-to-be-legendaarne-mängu edasi, millalgi käin söömas ja siis vaatab mis edasi. Võibolla näpin kitarri.

Jupp meie vestlusest Mannuga(jah ma tean, et ma olen erakordselt lihtsa maailmavaatega ja kogu see jutt on lihtsustatud, yada-yada-yada. ära loe kui vastu hakkab, keegi ei sunni sind lugema):

"Nii see on... Anarhism ei toimi, ei saagi kunagi täies mahus toimima, inimlik faktor keerab asja putsi - lollid tapavad üksteisest maha, keegi on targematest targem ja tõuseb liidriks, diktatuur, mässud, revolutsioonid, demokraatia tõus ja langus, uued äärmusliikumised, demokraatia täielik mandumine"

Ja kuna olen märganud, et blogipostitused sisaldavad üldjuhul pilte ning täna ma pilte ei teinud, siis lõpetuseks üks pilt kuskilt detsembri keskpaigast, kus ma külma õllega oma kotte jahutan:

See on vist kõik. Tänaseks. Eks vaatab, kas ma seda asja regulaarselt täitma hakkan. Esialgu ilmselt mitte, ainult siis, kui mõni tuline-hark-käes-ähvardades-seda-mulle-perse-pista mind ei motiveeri. Aitäh lugemast.

EDIT: Läksin sööma ja sattusin Šotši(Sotši? Sochi?) Olümpiamängude avatseremooniale peale. Enne, kui jutuks tuli, arvasin, et ei viitsi vaadata. Aga no mine munni kui huvitav see oli. Nagu tõsiselt, ma ei saa aru, mida need inimesed tarbinud olid, et selline asi kokku pandi, aga ma kujutan ette, et seentel trippimine võiks umbes selline välja näha. Teemaks oli seal Venemaa ajalugu, aegade algusest(päris algus jäi mul nägemata) kuni tänapäevani välja. Tehnilised lahendused olid lihtsalt üliägedad, projektorid ja ma ei tea mis asjad, bägagi sürr tunne oli seda vaadates, tantsijad olid tasemel, ainult ballett jäi minu jaoks igavaks. Aga noh, mis seal ikka, igaühele oma, mõnele kindlasti meeldis, mulle lihtsalt ballett ei istu. 20. sajandi kujutamine oli muidugi vägagi lihtsustatud, aga see on arusaadav. Kes tahakski sellisel sündmusel kujutada Lenini kordasaaadetud massimõrvu, suuri sõdu, mis sel ajal toimusid. Igatahes mulle väga meeldis, poleks arvanud.